Palju õnne, mu armas Lõunakas!
Noore juublilari pidulauakõne
Sass Henno, kirjanik
Mu armas Lõunakeskus. Niimoodi võivad pöörduda su poole vaid tõeliselt head sõbrad. Ja nagu sa isegi tead, ei ole olnud ühelgi teisel kaubanduskeskusel mu elus nii suurt rolli nagu sinul. Tänavu saab meie tutvusest 20 aastat. Ja selle puhul tahangi meenutada, millise tee me selle aja jooksul oleme läbi käinud.
Üks on kindel: oleme mõlemad kõvasti kasvanud. Endast ma ei räägi, aga sinu kasvu üle on mul tõeliselt hea meel. Kui sa sündisid, olin ma tavaline Annelinna kutt. Su sünniaastal lõpetasin Härma, läksin Pallasesse reklaami õppima ja olin saanud oma esimesel töökohal oma esimese läpaka.
Lõunakeskuse avamine, 30.08.2001.
Algul ei osanud ma uskudagi, et üks krunt linna servas võib mulle ja meeletule hulgale eestlastele elus nii tähtsaks kujuneda. Ära nüüd punasta. Sa oled mu lähedastest ainus, kelle kohta võin öelda, et olen uhke, et sinust on lausa miljonid läbi käinud. Sa tead, et ma poleks mina, kui ma neid nalju ei teeks. Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ristusid meie teed seetõttu, et olid esimene koht Tartus, kus oli megakiire WiFi. Sõitsin bussiga ühest linnaotsast teise, et su teise korruse kohvikus hommikust õhtuni arvutis istuda.
Meie esimestel aastatel sain selles samas kohvikus valmis oma 16aastaselt alustatud romaani “Elu algab täna”. Ja olgem ausad – just su kiire WiFi pärast läkski mul sellega nii pikalt, sest suurema osa ajast kulutasin kirjutamise asemel automüügikuulutuste ja Rate.ee-s ilusate tüdrukute vaatamisele. Mäletan, kuidas istusin alati nurgas, kirjaniku nägu peas, et keegi ei kahtlustaks, et ma ilmalike rõõmude peale aega raiskan. Kas sa ise üldse tead, et sul oli sel ajal linna parim keefirisupp, mis mu tudengipõlve pohmakahommikuid leevendas. Sa oled üldse olnud kohaks, kus on nii palju kõige-kõigemaid asju. Tänane ägedaim seikluspark. Uisuväljak. (Ja seetõttu ka südasuvel turistidel juhet kokku ajavad lumehunnikud.)
Aga algusaastate juurde tagasi tulles pean kinnitama, et me ei veetnud su esimesi eluaastaid sugugi ainult molutades. Sina tegid müüki nii mis mühises ja ka minul tuli nii mõnelgi õhtul käised üles käärida – nimelt töötas minu toonane pruut sinu juures Jätsijaamas, mistõttu aitasin tal vahel vahetuse lõpus jäätisemasinat pesta. Et me rohkem koos saaks olla, kandideerisin isegi sinu juurde Sportlandi tööle. Mäletan, kuidas hängisin proovipäeval pool päeva riiulite vahel ega avaldanud kellelegi muljet, tehes liiga tihti pause, et Jätsijaama leti taga passida. Seda töökohta ma ei saanud. Ja kui me siin kasvust juba rääkisime, siis nagu selle töökohagagi, jäi mul ka õige spordipisik saamata.
Aga liigume nüüd ajas edasi
Nagu vanade sõpradega ikka, tuli ka meie elus aeg, kus kolisin teise linna ja sina jäid Tartu lõunapiiri valvama. Tallinnast Otepääle sõites kõlas alati ka minu sõpruskonna autos seesama fraas, millest keegi ammu laulu oleks pidanud tegema: “Ärme linna lähe, lähme Lõunakast läbi.” Mõistad? Mitte “linna”, vaid “Lõunakasse”. See tähendab, et sa polnud veel kümnenegi, kui sinust oli saanud semiootiline konkurent, võrdväärne maamärk, täiesti iseseisev haldusüksus tarbijate teadvuses, mis polnud isegi linn, vaid nagu omaette Lõunamaa, kus kõik vajalik on olemas. Võib-olla olekski järgmine samm sul oma lipp, laul ja rahaühik turule tuua?
See, et sinu juurest saab kõike, ei ole ainult sõnakõlks. Ostsin Lõunakast oma esimese murutraktori, mis siiani mu Lõuna-Eesti hektareid pügab. Oma elu kõige rajumatel aastatel bändiga Lõuna-Eestis tuuritades trükkisin sinu pool 15 minutiga puhtaid “rämmari” särke järgmisteks esinemisteks. Sinu parklates olen kirjutanud laulusõnu, sinu juurest kaasa võetud piknikukraamiga olen veetnud lugematult lahedaid lõkkeõhtuid, mõnusaid kanuumatku ja pikki suvilanädalavahetusi.
Lõunakeskuse menukas Imede ÖÖ, 07.12.2019. Imede ÖÖ on toimunud keskuse avamisest saadik, ehk sellel aastal täitub populaarsel üritusel 20. aastat.
Olen pannud küll kaubanduskeskustele nimesid, töötanud välja nende kaubamärke ja turundusstrateegiaid, andnud nõu ning kirjutanud reklaamikampaaniaid. Võitnud üritusturundusauhindu ja pronksmune, aga ma ei ole kunagi kirjutanud ühelegi kaubanduskeskusele sellist pikka juubelitoosti. Esimestes kordades on alati mingi elevus. Isegi meie vanuses. Seega palju õnne, armas Lõunakeskus! Sa ei ole kunagi olnud mu jaoks ports poode, vaid kodune koht, kuhu jõudes tunnen tihti, et “linna jõuda” pole nagu väga vajagi.
Loodan, et mu juubelikõnet lugedes tulevad tuhandetele inimestele mälestustes meelde samasugused meenutuskillud ja nad saavad aru, kui nooruslik, elurikas ja äge sa oma 20 aasta juubelil oled.
Ela igavesti!
